Milline on Sinu haridustee?
Kui ajaloost paralleele tuua, siis minu haridustee on pigem talupoeglik-aristokraatlik skaalal esimese poole kaldu. Pärit olen ma Valgamaalt Tõlliste külast. Oma põhi- ja keskhariduse sain piirkondlikust Tsirguliina Keskkoolist, kus tol ajal õppis üle 400 õpilase. Keskkoolidiplom käes andsin paberid sisse Tartu Ülikooli nii ajaloo kui filosoofia erialale. Kuna ma olin osav eksamiteks õppija, läks nii, et sisse sain mõlemasse, aga kuna esimeseks eelistuseks oli pandud täna vähe seletataval põhjusel filosoofia, sai minust esimese avatud vastuvõtuga moodustatud Tartu Ülikooli filosoofia eriala lennu tudeng. Filosoofias tudeerisin peamiselt praktilist filosoofiat, ehk siis rohkem eetika ja poliitikaga seonduvalt. Tulenevalt mõistagi mu talupoeglikkusest, sest metafüüsilisemad mõlgutused jäid mulle liialt kõrgelennulisteks. Sihikindluse ja tööga jõudsin ajaplaaniga kooskõlas bakalaureuse- ja magistrikraadini. Suures edenemistuhinas alustasin ka doktoriõpinguid, kuid siis sai jaks otsa ja vaja oli mitmeaastane paus teha. Hiljem õppisin Räpina Aianduskoolis keskkonnakaitset, kus said selgeks ka taimed, loomad ja putukad.
Milline on olnud Sinu senine tööalane kogemus haridusvaldkonnas?
Peaksin vist alustama küsimuse korrigeerimisest, sest õigem oleks küsida, kas mul on tööalaseid kogemusi ka teistest valdkondadest peale haridusvaldkonna. Ja aus vastus oleks: väga mitte! Kuna ülikooliaastaid tuli mul kümme, siis oli loogiline, et sellega seonduvalt kaasnes ülikooliga ka töine suhe. Minu esimene töökoht oli Tartu Ülikooli filosoofia osakonna raamatuskogus selle hoidjana. Paar aastat hiljem, kui magistrikraad juba käes, sai minust õppetooli assistent, mis tähendas ülikooli hierarhias madalaimat õppejõu kohta, ehkki minu vastutada oli tol ajal osakonna suurima kuulajaskonnaga kursuse toimumine. Siis juhtuski see, et ma väsisin ülikoolist ja õppimisest ära ning otsustasin minna välismaale. Minust sai Hispaanias Alicante Euroopa kooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Külvasin eestlust seal viis aastat, kuni tulin Eestisse tagasi ja otsejoones heasse tuttavasse alma mater’ isse. Nüüd juba Tartu Ülikooli teaduskooli, kus seisin hea selle eest, et akadeemiliselt andekatel õppijatel oleks ikka arengut toetavat tegevust. Peale kümmet aastat teaduskoolis oli aeg küps siirdumiseks ministeeriumusse. Haridus- ja teadusministeeriumis kujundasin ja arendasin andepoliitikat ikka selle mõttega, et kõik õpilased saaksid meie koolides vajadustele ja võimetele vastavat haridust.
Mis ajendas Sind koolijuhi ametisse kandideerima?
Naljatledes võiks öelda, et koolijuhi amet on mul haridusvaldkonnas veel proovimata, mis iseenesest pole ju ka vale. Kindlasti polnud see peamine motivaator. Peamine põhjus seisneb ikkagi soovis teha olulist ja suure mõjuga tööd. Oma filosoofiaõpingutest mäletan, kuidas õppejõud rääkis ühes loengus valikutest, mida me teeme eluteel. Mõte oli selles, et noorena on valitavaid teeotsi palju, kuid mida rohkem eluteel valida, seda vähemaks jääb võimalusi pöördeid teha. Klassikalised põhjused: mul pole õiget haridust, ma olen liiga vana, mul on pere ja maja jne. Põhiharidus kujundab ja mõjutab oluliselt valikuid. Minu ettekujutuses on ideaalne põhikooli lõpetaja oma võimalustest teadlik ja valikutes vaba. Ta ei peaks kartma, et seda või toda ta küll valida ei saa, sest tema oskused pole küllaldased või sellest lävendist ta küll üle ei küüni. Minul endal seda privileegi polnud ja põhikooli lõpetamisel jäi mõnigi lävend ületamatuks. Seda ei tohiks mingil juhul juhtuda kooli tõttu. Soovin endale tõestada, et ka maakoolis on võimalik anda haridust, mis ei sea piire noorte valikutele.
Millised on Sinu esimesed sammud uue direktorina?
Esimeste sammudena on plaanis viia ennast hästi kurssi, kus me praegu oleme ja kuhu me tahame ja/või peame liikuma. Selleks kavatsen kasutada võimalust õppida hetkel ametis oleva koolijuhi kogemustest ja teadmistest. Edasi kavatsen kohtuda õpetajatega, kogukonnaga ja koolipidajaga, et kaardistada ootused ja vajadused. Olen veendunud, et kooli juhtimise edukus sõltub kaasamisest. Neist esimestest sammudest peaks kujunema pilt tegevusvajadusest ning ühtlasi ka arusaam prioriteetsusest.
Kuidas soovid J.V. Veski nim Maarja-Magdaleena Põhikooli arendada järgnevate aastate jooksul?
Toon välja paar mõtet.
Ma tahaks, et minu koolis tunneks iga õpilane ennast hästi ning tema õpimotivatsioon oleks toetatud. Me ju teame, et inimesed, eriti lapsed, on loomult uudishimulikud ja seega programmeeritud uusi teadmisi ja kogemusi omandama. Meie asi on seista selle eest, et see uudishimu ja õpitahe püsiks. Õpitahte püsimiseks on vaja, et ülesanded oleksid jõukohased ja nende lahendamine saavutusrõõmu pakkuv. Toon selgituseks paralleeli valdkonnast, mis nutinuhtluse ajastul võib näida kohatuna, kuid on suure seletusjõuga. Millal tekib videomänguril soov edasi mängida? Kui mäng pole liiga lihtne ega liiga keeruline. Muul juhul jääb mäng mängimata. On triviaalne teadmine, et kõik ei õpi täpselt ühtemoodi ja sama tempoga. Seetõttu peab arvestama, et kogu klassile ei sobi üks mäng/ülesanne või vähemalt üks tase/õpitempo. Õpetaja on palju õpilastega koos ja oskab näha eripärasid. Koolis tuleb kujundada keskkond, kus kõigi õpilaste eripärad pole ainult õpetaja mure, vaid kogu süsteem on toeks.
Veel tahaks, et kooli ja lapsevanemate vahel oleks sünergia, sest kõige suurem mõju õpilaste õppeedukusele on lapsevanemate ja kooli koostööl. Ma väga nõustun sellega, et kui vanemate ja õpetajate vahel on mõistmine, siis on enamik kooliga seotud probleemidest lahendunud. Palju aitaks edasi, kui kaoks hoiak, et õpetamine (loe „lapse targaks tegemine“) on õpetaja probleem ja ta peab üksi sellega hakkama saama. Õppimine on ikka lapse ülesanne, kus õpetaja ja kodu on talle toeks ja suunanäitajaks. Õpetaja ei pea siin üksi Heraklese vägitegusid sooritama ning kodu ei pea ka omaette rida ajama. Ideaalses kogukonnakoolis oleksid pered päriselt kaasatud. Küllaldane pole aastas ühe koosoleku või arenguvestluste tegemine, vaid kaasamine peab olema sisuline ja süsteemne. Näiteks võimalus rääkida kaasa alusdokumentide koostamisel, kus pannakse paika missioonid-visioonid-väärtused ehk see, millist kooli luuakse. Kasuks tulevad kõikvõimalikud koostegemised, sest need loovad lapsevanematel nn oma kooli tunnet. Teiselt vajavad koostööeelduste loomiseks peredega paremini tuttavaks saamist ka õpetajad.
Kuidas veedad oma vaba aega või maandad pingeid?
Alustan pingetest. Metafoorselt öeldes on mul arsenalis kiirtoit ja tervislik eine. Kui on kiire ja vaja ruttu pinged maha saada, eelistan joosta või suusatada. Hingetuks. See aitab korraks, mõjudes sealjuures ka üldfüüsisele hästi. Kui on rohkem aega, siis meeldib mulle võtta ette tõsisemaid projekte. Näiteks teha mõni riiul, vanast gaasiballoonist grill, kujundada ja kaevata mõni lillepeenar või miks mitte kavandada ja teha läbi mõni põnev ja teistmoodi reis. Nende tegevuste juures lähen ma protsessi enamasti nii sisse, et lülitan ennast pikemalt muudest mõtetest välja ja see loob kestvama mentaalse tasakaalu. Vaba aega veedan ma reeglina aktiivselt. Kuna minu loomuses on liiga palju Vargamäe Andrest, siis niisama molutamine pole mulle. Mul on nüüd juba peas nii palju teostamist ootavaid põnevaid projekte, et ühest elust nende realiseerimiseks kahjuks ei piisa.
Mis motiveerib Sind iga päev tööle tulema?
Mulle meeldib see küsimus! Ma tean nüüd päris täpselt, mis motiveerib mind tööle tulema, sest aasta tagasi taipasin, et olen täpselt vastupidises olukorras. Ma pidin siis tegema tööd, millel puudus minu nägemuses mõte ja tähendus. Igal hommikul tuli endalt küsida, milleks? Ja kaua veel? Siis ei suutnud ma enam ennast petta ning esitasin lahkumisavalduse. Sel hetkel andsin ma endale ka lubaduse, et ma ei tee enam mitte kunagi mõttetut tööd, sest elu on liiga lühike selleks ja ma ei taha olla see, kes igal nädalalõpul kurdab sõpradele oma õnnetu tööelu üle aga esmaspäeval veab hambad risti ennast jälle kohale. Sealt ka kindel otsus, et kui ma lähen tööle, siis ainult tegema olulist tööd, millest on päriselt kasu ja mis tõmbab mind ihu ja hingega kaasa. See paneb silma särama. Teine asi on kolleegid. Pingutada tuleb kvaliteetse töökeskkonna loomise nimel. Just nimelt pingutama, sest kogemus on näidanud, et niisama ei pruugi midagi juhtuda. Ja töö juures peab ka nalja saama.
