Rebased tiheasustusalal

Järjest rohkem rebaseid on leidnud endale sobiva elupaiga tiheasustusaladel. Rebaseid liiguvad üsna julgelt ringi ka päevasel ajal, jalutavad koduaedades ja veavad minema nt majade ukse taga olevaid jalanõusid. Üldjuhul ei ole tegemist hädas olevate või ohtlike loomadega, rebased on leidnud asulates ajutise või alalise elupaiga ning suudavad seal elada liigile loomuomast elu. Tiheasustusalale püsivalt elama asunud loomad oskavad enamasti arvestada seal varitsevate ohtudega ja on kohastunud seal hakkama saama. Enamasti ei põhjusta sellised loomad märkimisväärseid probleeme ning nende ellu sekkumine ei ole vajalik.

Et rebased ennast inimeste kõrval väga koduselt ei tunneks, on oluline meeles pidada järgmisi asju:

  • Ära toida rebaseid!

Rebaseid või rebasepoegi ei tohi kodustada, neile ei tohi pakkuda süüa. Rebased on kõigesööjad. Linnades võib rebase menüüst moodustada kuni kolmandiku prügikastidest või kompostihunnikutest leitud toit ning sihilik toitmine.

Jälgige, et rebased ei pääseks ligi lemmikloomatoidule, linnutoidumajad ja söök peab olema sellisel kõrgusel, kust rebane seda kätte ei saaks. Prügikastide kaaned peavad olema kindlalt suletud ja köögijäätmete kompostrid suletava kaanega.

  • Ära lase rebasel krundile pesakoobast teha!

Pesakoopa rajamist tuleb varakult takistada, auk tuleb kinni ajada ning katta.

  • Selleks, et rebane liiga julgeks ei muutuks, on mõistlik neid inimestel oma territooriumilt minema peletada.

Linnarebased muutuvad Eestis järjest tavalisemaks. Osas linnades on nad juba püsielanikud, mujal liiguvad veel asula ja lähipiirkonna looduse vahet. Ettevaatus nende suhtes pole kindlasti liiast. Samas ei tasu neid kauneid loomi linnades vaenama hakata, sest kui peame kinni hügieeni- ja ohutusnõuetest, ei kujuta linnarebased meile kuigi suurt ohtu. Vähendades rebaste ligipääsu prügikastidele, kompostihunnikutele, loomatoidule ja muudele võimalikele toiduallikatele ning teavitades nende abinõude tähtsusest kaaslinlasi, on võimalik rebaste arvukust linnades hoida väiksena ka drastilisi meetmeid võtmata (Pulmer, L, Saarma U, Linnarebased 2. Kuidas me neisse suhtume?).