Võõr-karuputkede tõrje on Eestis edukalt tehtud enam kui 800 hektaril. Taimed on seal hävinud ja kolooniat enam ei ole. Siiski ei suuda ainult keskkonnaameti tõrjetööga kogu probleemi lahendada. Võtmetähtsusega on maaomanike panus.

Jätkuvalt leidub võõr-karuputkede kasvualasid, mida tuleb jälgida ning taimede ilmumisel neid tõrjuda. Samuti avastatakse igal aastal uusi, kaugemaid kasvukohti veekogude kaldaaladel, metsamaadel ja võsastikes. Ka sel aastal korraldab keskkonnaamet riiklikku karuputke tõrjet, kuid samal ajal teeb amet ettevalmistusi, et kolme aasta jooksul anda putke tõrjumise juhtroll üle maaomanikele. Sel aastal saavad maaomanikud keskkonnaametilt teavituse registreeritud võõr-karuputke kasvukoha kohta.

Miks on maaomanike roll suurenemas?

Selleks, et võõrliikide tõrjumine oleks edukas, peab lisaks riigi tegevusele suurenema ka maaomanike huvi ja vastutus. Nii nagu maaomanik hoiab oma maad jäätmetest ja reostusest puhtana, peaks ta hoolitsema ka selle eest, et seal ei vohaks meie loodust ohustavad võõrliigid.

Tahes-tahtmata lisandub aastatega probleemseid võõrliike juurde. Töömaht, mis nendega võitlemiseks kulub, kasvab, ja üksi ei jõua riik seda võitlust pidada. Vaja on kõigi panust.

Miks on vaja karuputke tõrjuda? Sosnovski ja hiid-karuputk on Eestis keelatud võõrliikide nimekirjas. Neid ei tohi kasvatada ega lasta levida. Mõlemad liigid võtavad edukalt üle looduslikud alad. Lisaks võib nende taimede mahl olla inimesele ohtlik, kuna võib koostoimes päikesega põhjustada nahakahjustusi (punetust, ville ja isegi haavandeid). Eriti tundlikud on taimemahlale lapsed. Võõr-karuputkede tõrjumine aitab hoida oma kodukoha ohutuna nii endale kui ka naabritele.

Millest alustada? Kõigepealt tasub üle vaadata, kas kinnistul on registreeritud võõr-karuputke kasvukoht. Keskkonnaameti kodulehelt karuputke alajaotusest leiab kaardi, kuhu on kantud teadaolevad kasvukohad, ning juhised, kuidas võõr-karuputke ära tunda. Soovitav on seejärel kohapeal oma maa üle vaadata, sest võõr-karuputked võivad levida ka ootamatutesse paikadesse nagu näiteks raiesmikud või metsateed.

Kuidas maaomanik saab panustada?
Tõrjetöö üleandmine maaomanikele toimub järk-järgult. Käesoleval aastal korraldab tõrjetöid keskkonnaamet. Järgmisel aastal läheb maaomanikele üle nende kolooniate tõrje, mis on peaaegu hävinud või mida on lihtsam tõrjuda. 2027. aastal lisanduvad maaomanike tõrjutavate alade hulka keskmise raskusastmega kolooniad ning 2028. aastast on kõigi kolooniate tõrje vastutus maaomanikel.

Tõrjumine ei ole ohtlik, kui teha seda ajal, mil taimed on väikesed ning kaitsta oma nahka taimemahlaga kokkupuutumise eest.

Kõige tõhusam viis võõr-karuputkede tõrjeks on taimede väljakaevamine ja hävitamine. Umbrohutõrjevahenditega tõrjumisel on soovitatav kasutada spetsialisti teenust. Kuidas võõr-karuputki ohutult tõrjuda või tõrjeteenust tellida, saab täpsemalt lugeda keskkonnaameti kodulehelt karuputke alajaotusest.

 

Kuna üks taim võib toota kümneid tuhandeid seemneid, mis püsivad kaua mullas idanemisvõimelisena, sõltub tõrje edukus järjepidevusest. Ka siis, kui ühtegi taime enam ei tärka, on vaja koloonial mitu aastat silma peal hoida.

Kuidas hoida ära karuputke sattumist oma maale?

• Kui kinnistu asub võõr-karuputkede leviku piirkonnas, hoia oma maal eriti hoolsalt silm peal. Esimesi taimi märgates tõrju need kohe ära.
• Kui tellid oma maale mulda või taimmaterjali, veendu eelnevalt, et päritolukohas ei ole võõr-karuputke kasvukohta.
• Võõr-karuputke kasvukohas tegutsedes või töötades puhasta pärast saapad, tööriistad ja masinad, et vältida seemnete edasilevikut.
• Kaeva taimi kevadel, kui nad on väikesed ja väldi taimemahlaga kokkupuudet. Rahulikult õigel ajal tegutsedes on töö ohutu.
• Teavita ja tee koostööd – anna avastatud karuputke kasvukohast teada karuputk@keskkonnaamet.ee

Keskkonnaamet pakub tuge

Keskkonnaamet teavitab maaomanikke, kelle maal on registreeritud võõr-karuputk, riigiportaali eesti.ee kaudu. Selleks, et oma @eesti.ee aadressile tulevad teated kindlasti kätte saada, soovitame kontrollida, kas see on suunatud oma igapäevasele isiklikule e-posti aadressile. Kirju näeb ka eraldi riigiportaali eesti.ee postkasti sisenedes. Infot ja juhiseid võõr-karuputkede ohjamiseks leiab keskkonnaameti kodulehelt; vajadusel aitavad nõuga spetsialistid.

 

Riik jätkab ka edaspidi tõrje korraldamist riigimaal.

 

Foto: Keskkonnaamet

 

Eike Tammekänd
Keskkonnaameti loodushoiutööde büroo juhataja

Karuputke võõrliik raiesmikul. Foto: Tarmo Niitla

Võõrliigid on liigid, mis esinevad väljaspool oma looduslikku levilat, kuhu nad on sattunud inimese tahtliku või tahtmatu tegevuse tulemusel. Eesti siseriiklikusse võõrliikide nimekirja kuuluvad järgmised liigid: hiid-karuputk, Sosnovski karuputk, roomav akroptilon, kõik ambroosia liigid, ameerika ruse, verev lemmmalts, kanada ja sügis-kuldvits, vooljas ja sahhalini pargitatar ning nende hübriid, tihe jõgikatk ja väike vesikatk.

Nimetatud võõrliikidest kuuluvad pargitatrad saja kõige agressiivsema võõrliigi hulka ja ohustavad kohalikku loodust nii Euroopas kui Ameerikas. Aedades kasvatamise tõttu on need levinud väga laialt ja kantud Eestis looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekirja. See tähendab, et pargitatrad on Eestis keelatud võõrliigid ja neid ei tohi kasvatada, istutada ega levitada.

Kõik pargitara liigid - vooljas pargitatar (Reynoutria japonica), sahhalini pargitatar (Reynoutria sachalinensis) ja nende hübriid (Reynoutria x bohemica) - on nii Eestis kui ka maailmas väga invasiivsed ja hea levikuvõimega taimed. Looduslikult kasvavad nad Kagu-Aasias 2-3 meetri kõrguste puhmastena nii päikselistes, varjulistes, niisketes kui ka kuivemates kasvukohtades.

Pargitatarde hea levikuvõime taga on nende vastupidavad risoomid. Risoomidesse talletatakse toitained, mille abil kasvab ka kahe meetri sügavusel olevast väikesest risoomitükist, uus taim. Kui pargitatrad levivad aedadest loodusesse, hakkavad nad kohalikke taimi välja tõrjuma. Seda nii oma tiheda kasvu, teiste varjutamise kui ka teisi taimi tõrjuvate keemiliste ühendite tootmise tõttu.

Iseseisvaid tõrjevõimalusi on mitmeid, kuid tulemusteni jõudmine võtab väga palju aega. Sobiv meetod sõltub igast konkreetsest asukohast, selle eripäradest ja maaomaniku võimalustest!

Tõrjevõimalused:

• Pidev niitmine - sobib pigem väikestel aladel ja kohtades, kus on soov ala madalmurusena hoida. Juurestiku kurnamine võib võtta aastaid.
• Välja kaevamine - võimalikult suure hulga juurestikust välja kaevamine, kuivatamine ja põletamine. Järgnema peab kas pidev niitmine, tärkavate võrsete väljakaevamine või sikutamine. Väljakaevatud pinnas tuleb panna tagasi, sest see sisaldab kindlasti pargitatra juureosasid ja need hakkavad uuesti kasvama.
• Käsitsi mürgitamine - septembris (õitsemise ajal) lõika vars umbes 20 cm kõrguselt maha ja õõnsusesse süsti ca 2 ml herbitsiidi (toimeaineglüfosaat). Korda seda kõigi vartega.
• NB! Taimekaitsevahendi kasutamisel järgi kõiki reegleid! Nt ära kasuta seda kaevude ja veekogude lähedal, järgi kasutusjuhendit. Võimalusel telli töö professionaalidelt.
• Geotekstiiliga katmine - spetsiaalse tugeva geotekstiiliga (nt DuPont) kogu kasvukoha katmine nii, et tekstiil ulatub ka külgedelt 1 meetri sügavuseni. Jätta kaetuks umbes 10 aastaks.

Pea meeles:

• Tõrjumiseks tuleb alustada tegevust kogu kasvukohas ja jätkata nii palju aastaid, kuni varsi tärkab. See võib võtta väga kaua aega!
• Väljakaevatud juured ja lõigatud varred tuleb lasta kuivada samas lähedal ehk neid ei tohi viia kuhugi „ära"! Vastasel juhul aitad hoopis seda võõrliiki levitada. Kuivanult põletada!
• Ära vii aiajäätmeid ega pargitatra varsi-juuri kuhugi "metsa alla", sest nii levivad võõrliigid kontrollimatult loodusesse!

Rohkem infot leiate Keskkonnaameti kodulehelt

Tutvu siin pargitatarde voldikuga

 

Kogu tekst ja fotod Keskkonnaameti kodulehelt.