Surnuaiapüha pühitsemine on meie rahva vana komme, austusavaldus kõikidele neile, kes on olnud meie eelkäiad, siiasündimise võimaldajad.

Varasematel aegadel oli surnuaiapüha pidamine, enamasti Jaanipäeval, üldrahvalik püha. Seda tava ja kommet pärandati põlvest põlve edasi. Kalmistutele koguneti perekondade ja suguvõsade kaupa. Vanad, noored ja lapsed- kõik üheskoos. Pühitseti ühine jumalateenistus kihelkonna kalmistul, mälestati nimeliselt esivanemaid ja kalleid lahkunuid. Mängis orkester, lauldi üldtuntud kirikulaule. Seejärel koguneti suguvõsa hauaplatsidele paluti kirikuõpetajal pidada mälestuspalve, sageli kutsuti veel ka orkester mõnd koraali mängima ning  peeti lähedaste kalmude juures ka pikniku laadne ühissöömaaeg. Õdus olemine täis tänutunnet ja osadust omade keskel. Kellel on säilinud vanad perekonnaalbumid XX sajandi alguskümnendite fotodega, leiab sealt kindlasti ülesvõtteid, kus esivanemad ja sugulased on jäädvustatud mõnusas suvises koosviibimise vormis, söögi- ja joogipoolis linadele laotatud. Ehtne piknik. Tähelepanelikumal foto uurimisel on näha taustal hauaristid. Asi selge – tegemist on surnuaiapüha pühitsemisega, aegade ülese koosviibimisega.

Nõukogude ajal alustati selle armsa traditsiooni väljajuurutamist. Kohalikud võimuorganid korraldasid Moskvast laekunud käskude järgi surnuaiapühade ajal alternatiivseid üritusi. Valjuhääldajate paigaldamisega tekitati lärmi, segati ja takistati vaimulikku surnuaiapüha teenistust. Uue iseseisvusprioodi alguses olid surnuaiapühad oma endise hiilgeaja minetanud kuid veel ikka suure au sees. Tasapisi hakkas ristirahva põlvkond Igavikku liikuma ja traditsioon püsib kuid üldrahvalikust teadvusest on see armas ja suure sisulise tähtsusega püha hääbumas.
Suuremad kielkondlikud surnuaiapühad vana aja mõõtudes on säilinud veel Vastseliina, Räpina ja Võnnu kihelkondades ning Setumaa õigeusu kalmistutel.
Surnuaiapühasid peetakse siiski ka praegu igal suvel ka Tartu  praostkonna kihelkondade kalmistutel Tartu- ja Jõgevamaal. Rahvahulgad on vähesed aga need kes kokku tulevad, palvetavad meie kõigi eest ja peavad esivanemate austamist üheks oluliseks ja tähtsaks osaks meie elu edasi kandmisel.

 

Ants Tooming

Tartu praost